White trash paradiisis

Sorry, et olen oma blogi veitsaks unarusse jätnud, aga lihtsalt nii palju on olnud vahepeal teha ja pole aega olnud sellega tegeleda. Kõike vahepealset enam väga ei mäletagi. Igatahes mingi aeg käisime ehtsal Ameerika BBQ partyl. Ühe lätlase ülemus nimelt otsustas talle ja ta sõpradele peo korraldada pargis, kus grillida, juua ja niisama hästi aega veeta. Meie korterist olid enamus kohal ja toitu ja juua oli lihtsalt niii palju. Võtsime ise ka külakostiks natuke kaasa. Kutid grillisid hot doge ja tore oli olla. Pidin kahjuks ainult suht vara lahkuma, et tööle ka jõuda veel. Varastasin Killu blogist paar pilti ka.

Kerged söetabletid :D

Sellest kordi meeldejäävaim on aga kindlasti langevarjuhüpe, mille ma siin North Shore'il ära tegin. Uskumatu kogemus ikka. Enne hüpet olime Anniga rahulikud ja närvi polnud üldse sees. See-eest kutid aga täiega kartsid. Saime kõik koos sama lennuki peale ka ja oligi aeg 3600 m kõrguselt lennukist välja hüpata. See oligi asja juures ilmselt kõige hirmsam hetk kui seisad lahtise lennukiukse juures instruktoriga, kes käsib sul üks hetk lihtsalt välja hüpata. Kerge suitsiidi tunne :D Igatahes minut või kaks vabalangemist, mille jooksul saad nautida kõrgustest seda kaunist vaadet ja siis avanebki vari. Kui vari juba lahti oli, siis instruktor veel täiega tiirutas ringi, nagu Ameerika mägedel oleks olnud. Ja teine hirmus asi selle hüppe juures oli ka. Siis kui vari avaneb, laseb instruktor su rakmed lõdvemaks, et mugavam oleks istuda seal, aga mulle tundus nagu ta hakkaks mind enda küljest lahti rakendama. Ehmusin täiega ära, et mis toimuuuuuub!!?? Aga ülivinge kogemus, soovitan kindlasti proovida!

Rakmed turavliselt peale...

Ja minek!

Elusalt maa peal tagasi

 Enne hüpet ja pärast hüpet käisime veel rannas ka. Mõnus looduslik rannake oli, kus vaid paar inimest, aga vesi oli väga puhas ja ilus.

Söödav lumi

Koko Head

Pärast North Shore'i sai räägitud, et lähme hommikul kell 5 päikesetõusu ajal Koko Headi matkama. Ilmselgelt ei tulnud sellest plaanist midagi välja. Kõik magasid õndsat und kodus, Anni läks mingi aeg hommikul aga tööle ära. Pidime siis kolmekesi minema, aga Priit vajus taaskord unne ja seega läksime Juaniga kahekesi. Koko Headi matk ei ole just kuigi keeruline, pead mööda vana raudteed lihtsalt üles minema. Mõnusad 1050 trepiastet :D Kui keegi trenni teeb ja leg day on, siis soovitan sinna minna. Lõpus tuli neid 1-minute break'e päris mitu ikka. Aga jõudsime üles välja ilusti ja saime vaadet nautida.

Juan läks päris julgeks

Pärast matka käisime veel secret beachis, mis oli täiega nunnu. Tee peal vedelesid mitmed lühkarid ja mingi poolik särk. Ei tea, mis seal toimub, ega see vist ilmaasjata secret pole :D Ülivähe rahvast oli ka ja otsustasime seal snorgeldada. Nägin päris palju ilusaid värvilisi kalu. Nii erksates toonides on nad, nagu oleks pildi peal. Ilus!

Õhtul käisime siin esimest korda klubis ka - Rumfire'is. Enne väga ei saanud, kuna selleks peab 21 olema. Ma küll siiani pole, aga Annil oli ju sünna vahepeal ja tema juhiload ajavad asja ära küll :D Üle väga pika aja oli päris lõbus tantsida ja klubimelu nautida. Jube vara pannakse siin klubid kinni ainult, kuskil 1.30 on pidu läbi juba. Edasi veetsime aega mingise hotelli basseini ääres, kust vihmutid meid lõpuks minema ajasid.

Ahjaa, tänaseks lubati tormi ka, aga siiani pole küll ühtegi märki sellest, päike paistab ja ilm on ilus.

Ilus elu

Viimased 2 päeva ei ole pidanud tööl käima ja olen saanud taaskord saare kaunimaid paiku avastada. Neljapäeval võtsime Anni, Priidu ja Juaniga ette teekonna North Shore'i, millest kujunes väga mõnus roadtrip. Teepeal astusime sisse ananassipoodi ehk ananassikasvatuse juures on suur pood, kus müüakse kõikvõimalikke ananassist tehtud söödavaid asju ja ananassiteemalist nänni. Seal pidi olema ka parim jäätis üldse. Loomulikult ostsime ka meie seda suurepärast jäätist, mis maitses küll päris hea, aga sulas kohutava kiirusega. Hea, et autosse kaasa ei võtnud, sest pärast olime üleni koos sellega lihtsalt.

Alustuseks läksime Turtle Beach'i kilpkonni vaatama. Katsuda ei saanud, sest piirid olid paika pandud, kust üle ei tohtinud astuda. Aga see oleks päris halb ka, kui inimesed neid seal pidevalt näppimas käiks. Igatahes ägedad loomad on, nii tuimad lihtsalt. Kui korra suurem laine tuleb randa, siis korra tõstavad pead vms, muidu lihtsalt lebotavad terve aja ühe koha peal.

'

Kilpkonnade juurest liikusime edasi Waimea randa, kust sai kivi otsast alla ka hüpata. Olin juba tükk aega tahtnud siin cliff jumpi teha, seega hüppasin ilma pikemalt mõtlemata alla. Päris fun oli.

Sorry, emps!

Pärast randa olime mõnusalt põlenud, sest targad eestlased ju ei taipa endale päevituskreemi peale panna. Väga hull asi siiski ei olnud. Läksime edasi sööma sellisesse toidukohta, kus autoaknast pmts müüakse toitu. Päris coolid on sellised. Teised võtsid söögiks krevette ja muud kala, aga kuna ma seafoodi üldse kohe ei armasta, siis sain oma sad burgeri :D Kõht täis ja hea olla. Snorgeldamas käisime ka. 

Õhtu lõpetasime Sunset Beachis päikeseloojangut vaadates. Päeva lõpuks olin nii väsinud, et magasin terve tee autos. Ideaalne vaba päev hea seltskonnaga paradiisisaarel. Mida veel elult tahta. :)