Summer in Hawaiian paradise

Alustan sellest, kuidas meie teekond koju üldse välja nägi. Esialgne plaan oli 31. õhtul startida Honolulu lennujaamast Minneapolisse, vahepeatusega LA-s. Minneapolises päeval veits ringi vaadata, edasi Amsterdami lennata, seal taaskord päeval aega veeta ja 2. septembri õhtul 23.30 Tallinna lennujaamas olla. Reaalselt jõudsime me LA-sse ja sealt alates kulges kogu plaan üpriski vastupidi. Long story short - jäime nii LA-s kui Amsterdamis lennust maha ja jõudsime päevake hiljem Eestisse. Kui LA-s anti meile tasuta uued piletid otse Amsterdami, siis Amsterdamist Eestisse pidime ise viimasel hetkel ostma ülikallid piletid, mis nägid ette veel kahetunnise vahepeatuse Poolas. Lisaks sellele oli kadunud ka meie pagas, mille me Hawaiilt otse Eestisse olime saatnud, aga oma mahajäämistega kogu süsteemi sassi keeranud. Tallinnas oli 3 kohvrit siiski ootamas juba, loodetavasti on Paju ka lõpuks oma asjad kätte saanud või vähemalt lähiajal saab. Kogu mitmepäevase lennu vältel polnud meil ühtegi ööbismiskohta ja ainuke võimalus oli magada lennukis või Amsterdami lennujaama suletud Starbucksis. Kuna reisile eelneval ööl käisime matkamas, siis ei saanud ka sel ööl tundigi magada. Sai palju kohvi joodud ja igatsus koduse voodi ja duši järgi kasvas pidevalt. Lõpuks olime kõik täiesti üleväsinud ja ajasime juba mingid idiootset iba suust välja. Vähemalt oli neljakesi lõbus. Ei kujuta ette, et sellise jama sees üksi oleksin olnud.

Printsessid Starbucksis magamas

Tasuta taksoga LA-s tiirutamas

Hollywood Walk of Fame

HOLLYWOOD tagaplaanil

Venice Beach

crazy taxidriver

3 magamata ööd. Starbucksis viimast ööd veetmas

Enne lennujaama minekut jätsime naabri juures kõigiga hüvasti, valasime krokodillipisaraid ja sõitsime veel viimast korda naabri kastikaga lennujaama. Tee peal kuulasime Anniga laule, mida viimased 3 kuud hommikust õhtuni igast raadiost kuulsime ja puhkesime taaskord nutma. Lahkumised on rasked...

https://www.youtube.com/watch?v=aolSECs_woY

Kodu on seal, kus su süda on, nagu öeldakse. Minu süda oli Hawaiil olles tükk aega Eestis. Viimased kuu aega oli mul väga suur koduigatsus, õigemini sõprade igatsus. Samas tunnen praegu, et tükike südamest jäi siiski Hawaiile. See oli mu kodu 3 kuud, kõik 11 inimest, kellega ma koos elasin, olid sel ajal minu perekond, ükskõik et nad vahepeal närvi ajasid oma pesemata nõude või laua all oleva liivahunnikuga. Kõik inimesed olid niivõrd erinevad, aga lõppkokkuvõttes olid nad siiski ühtviisi armsad. Koju tagasi jõuda oli väga hea. Näha Jelli ja Koitu lennujaamas ootamas ja neid kallistada üle kolme kuu ja pärast jälle perepastat ja küpsisetorti süüa ja südamest naerda oma enda tugitoolis elutoas. Ja Kaiteliga veiniõhtu teha ja rääkida kõigest, mis vahepeal juhtunud ja naerda Anti idiootsete naljade peale... See oli see, millest ma tõesti puudust tundsin. Samas on asju, mida ma juba praegu igatsen Hawaiil elamise juures:

1. enam ei ole koju saabudes vähemalt 5 inimest elutoas chillimas
2. õhtuti ei ole enam kellegagi huiamist mängida
3. enam ei ole väljas 28 kraadi sooja ja üle kolme kuu pidin lõpuks teksad jalga panema
4. toidupoes ei kommenteeri kassapidaja enam, kui hea jäätise ma ostsin või, et uued sõõrikud on nüüd ka saadaval
5. minu kaupa ei pakita enam minu eest ära ja iga kilekoti eest tuleb maksta
6. vabal päeval ei ole kuhugi matkama minna
7. mu katuselt ei avane vaade kogu Waikikile ja Diamond Head kraatrile
8. võõrad inimesed ei alusta minuga bussis sõites vestlust
9. keegi ei küsi, kust mu aktsent pärit on ega kiida kui ilus ma olen
10. helesinise laguuni asemel on Emajõe pruun vesi
11. enam ei ole võimalust vabal hommikul surfama minna
12. jäätisevalik on 10 korda nirum
13. Victoria's Secretit ei ole Eestis
14. puud ja põõsad pole sugugi värvilised

Pean ütlema, et ma ei kahetse sugugi, et ma selle seikluse ette võtsin. Kindlasti oli see parim ja meeldejäävaim suvi mu elus. Soovitan kõigil nooruses midagi sellist ette võtta. Vapustavad kogemused ja paigad, kus ma selle suve jooksul käia sain. Lihtsalt kustumatu mälestus! Lisaks sain samas ka aru, et kuigi välismaal elamine/töötamine annab hea kogemuse ja avardab maailmapilti, siis jäädavalt ma Eestist lahkuda kindlasti ei taha. Eesti on ja jääb mu koduks, kuigi mõne kuu kaupa võib ju mujal maailmas ka ringi rännata :)

Nüüd aga peab vana rutiini juurde tagasi minema. Kool ja töö ja pere ja kõik see. Järgmisel aastal loodetavasti juba uus riik ja uued kogemused ;)

Aloha!

Viimasel kuul ei olnud lihtsalt üldse viitsimist siia enam oma tegemisi kirja panna, kuigi tegevust oli ikka piisavalt. Vahepeal sai peetud nii enda kui Cätu sünnipäev, käidud matkamas, Chinatownis ja mujal ringi. Väsitava ja ulmeliselt pika aja peale jõudsime lõpuks ka Honolulu lennujaamast Tallinna lennujaama. Võtan siis mõned vahepealsed sündmused piltidega kokku.

Minu sünnipäeval läksime booze cruise'ile Waikikisse. Laeval sai piiramatult tasuta alkoholi ja päikeseloojangut vaadata. Väga chill oli ja tänan kõiki, kes kaasa tulid :) Õhtul ikka Rumfire'isse peole ja õnneks mitte seekord hommikul tööle.

Tšikid

Lõpuks 21 ja võin ametlikult peole minna

Õnnelikud inimesed

Chinatown'i turule trippisime ka Anniga mingi päev veel enne äraminekut. Seal leidus igasugu veidrat kraami ja kõike seda just ei hoitud kõige hügieenilisemates tingimustes. Üks nali ka seal käigust: nimelt otsisime peale pikka ringkäiku Anniga mõnda söögikohta, piilusin siis ühte kohta tänavalt sisse, nägin, et toolid/lauad olemas ja ütlesin Annile, et vaata, siit saab süüa. Siis nägin alles uksest 100 meetrit ümber tänavanurga looklevat inimeste saba. Ilmselgelt seisime supiköögi ukse taga ja lootsime sealt kehakosutust saada. Valisime siiski söömiseks hoopis aga ühe Hiina restorani lõpuks.

Pange puzzle kokku :D

Osta aga turult elus konn, vii koju ja tee praad omale

Draakonivili. Näeb ülihea välja, aga maitselt on tegelikult küllaltki maitsetu

Viimased neli päeva ma enam tööl ei käinud. Tahtsin natuke päris puhkust ka endale lubada. Ühel päeval käisime Anniga Waimanalo rannas ja pidasime seal piknikku. Ülimõnus oli. Lanikai rannas käisime ka veel mõnulemas ja viimasel päeval käisin üksinda Waikiki rannas, kust sain mõnusa päikesepõletuse omale.

Ööl vastu 31. augustit läksime aga Stairway to Heaven (Haiku Trail) matkale. Olime terve suve sellest rääkinud, et see on kindel must-do asi Hawaiil. Kuna saarelt kahkumiseni oli ainult üks päev jäänud, siis oli see ainus ja viimane võimalus. Tegemist on keelatud matkaga mööda trepiastmeid, mida ühtekokku ~4000. Et rajale üldse pääseda ja mitte trahvi saada, tuleb sinna minna öösel kella kahe paiku. Tegime enne väikse powernapi ja jäime minekuga veidi hiljapeale. Kohale jõudes ootas meid ees politsei. Valetasime, et lähme sõprade juurde tegelikult ja oleme eksinud. Igaks juhuks jälitas politsei meid veel mõned minutid, kui suvalises suunas minema sõitsime. Pidasime aru ja kutid proovisid ka teise sissepääsu juures, aga seal tulid kohalikud koerte haukumise peale välja ja plaan tundus olevat juba suht läbikukkunud. Ühe värava juures õnnestus siiski sisse ronida. Teised olid seal juba ees ja peitsid end põõsastes. Nüüd oli vaja ainult kottpimedas üles leida õige rada treppideni. Ekslesime ikka korralikult ja kui õige koha lõpuks üles leidsime, oli päike juba tõusnud ja ees ootamas valvur. Tundus, et sinnapaika see matk nüüd jääbki, aga kutid rääkisid ta ilusti ära. Selgus, et tädike oli esimest päeva seal tööl ja oli väga tore inimene. Ütles, et me oleme esimesed ja viimased inimesed, kes ta sinna rajale laseb ja et me teistele rajalolijatele ütleks, et nad seal tegelikult olla ei tohi. Igatahes oli see kindlalt üks parimaid matku ja võttis selle reisi ilusti kokku. Mäe otsast oli näha peaaegu kogu saart ja neid kauneid randu, kus suve jooksul käidud.