...igatahes mitte mulle. Nagu ma eelmises postituses vist mainisin, siis olin nõus võtma selleks nädalaks 3 köögivahetust ka, et tunde natuke juurde saada, sest muidu mul mingi 20? tundi nädalas ja nagu ei käikski tööl. Täna on see viimane kolmas vahetus mind veel ootamas, aga eelmised 2 päeva on päris kohutavad olnud. Mitte ainult sellepärast, et ma köögis nõusid pesin, vaid et mul oli eelnevalt veel vahetus frondis hostessina ( see, kus ma magustoite teen ja serveerin ning "Aloha! Diner is in the back and shopping in the middle :)" pean ütlema. Siis oli 2 h pausi ja siis 6 tundi otsa köögis. Ja no kummagi vahetuse ajal polnud aega korrakski passima jääda. Kõik lauad olid täis, inimesed ootasid ja tellimusi aina tuli. Samamoodi kuhjus musti nõusid. Kuna ma olin juba päevasest vahetusest jumala väsinud, siis andsin köögis suht kiiresti alla ja ei hakanud mustade nõude kuhjaga võidu tegema. Nemad võitsid! Lõpetasin töö üleeile kuskil 23.30 ja eile 00. Köögis inimesed vist veits pahased mu peale ka, et ma nii aeglane olen ja nad mulle appi peavad tulema, aga reaalselt mu selg ja jalad valutavad megalt pluss nõude pesemine on ülirõve lihtaslt. Ehk siis tänane vahetus köögis jääb ka mu viimaseks, ütlesin ülemusele ära juba, et plz never again. Täna peaks uue graafiku saama ka. Loodan, et saan teisip ja neljap vabaks, sest Anni ja Priit juba said ja siis saame kõik kuhugi pikemale matkale minna. Meil siin ju aind 20 päeva jäänud ja päris palju kohti on veel käimata.
Vahepeal käisin Cätuga Dead Man's Catwalkil. Sinna minek ka keelatud alates eelmise aasta detsembrist, kuna see eramaa ja liiga palju inimesi hakkas sinna tikkuma. Seal pidavat valvur ka all olema värava juures, aga meie kedagi ei näinud õnneks ja saime selle kauni vaate ära näha ikkagi. Aga no sinna minek ei olnud kerge. Mitte selles mõttes, et oleks pidanud hullult turnima kuskil, vaid me läksime alguses valest kohast. Kõndisime kuskil tund aega mööda tänavat majade vahelt mäkke ja siis vaatasime, et siit kuskilt küll üles ei pääse ja tuli välja, et vale tänav ja pidime alla tagasi minema, edasi kõndima ja siis jälle taolisest tänavast üles trippima, kuni värav vastu tuli. Õnneks saime alla tagasi bussiga esimesel korral. Kuna me täiega kartsime, et valvur v politsei tuleb ja jääme vahele, siis varjasime end vahepeal tee ääres kuskil heina sees, kui kuulsime autot tulemas. Olin suht paanikas, kui kuulsin, et auto seisma jäi meie juures, aga tegelt mingi mees nägi Cätut põõsastes ja küsis, kas kõik on okei ikka :D Edasi tuli veel 1 värav ja siis lõpus oli mingi 3 meetrit kõrge võrkaed, mille kohal veel traataed. Alguses mõtlesime küll, et mis värk on, sealt üle nagu väga ei roni, aga kuskilt kõrvalt võsast sai ikkagi hiilida, kuni ühes kohas oli aias auk, millest läbi ronida sai. Igatahes terve päev päikese käes ja sain endale veelgi hullema kontrastiga lühkarite randid, jeii! Aga vaade oli tõesti lummavalt ilus sealt. Hetkeseisuga TOP 1.
 |
| Kuskil täiesti vales tänavas, tagaplaanil Koko Head |
 |
| Peidame põõsas end |
 |
| Pole ju mingi trespassing, kui värav lahtiselt lausa ootab :D |
 |
| VAAADE! |
 |
| väike tuul tuli |
 |
| Cätuga |
 |
| Võsavahelt keelatud vaadet nautima |
 |
| Üks päris halb põõsas |
Vahepeal oli veel Barbsi sünna. Käisime rannas istumas ja tegime mõned dringid. Veetsime mõnusalt aega korteriga. Juan tuli ka teiselt saarelt tagasi lõpuks ja tulid Priiduga randa. Eelnevalt käisime Anniga väljas söömas. Hakkasime juba igatsema kuskil lounge'is kahekesi söömas käimist ja otsustasime end natuke hellitada üle pika aja. Kuskil väljas burksi süüa pole ikka päris sama. Meil siinsamas lähedal üks mõnus koht, mis väljast näeb suht lamp välja, aga seest on täiega mõnus lounge. Kohale jõudes pidime tund aega lauda ootama, aga see oli seda väärt. Võtsime kolmekäigulise õhtusöögi kahepeale, väiksed kokteilid ja lisaks saime ootamise eest snäkke veel ka tasuta.
 |
| 6 piggies ehk vana hea sealiha hapukapsaga Hawaii moodi |
 |
| Brownie Sundae |
Paar päeva tagasi läks saarel kerge paanika ka lahti. Oodata oli 4. kategooria orkaani. Supervisor rääkis, et taoline oli viimati 1992. Soovitati osta toitu ja muid tarbeesemeid ja kindlasti vett varuda. Kuna eelmise tormihoiatuse ajal sadas rämedat padukat lihtsalt (väänasin riideid töölt koju jõudes kuivaks) ja lõi välku, isegi tuult ei olnud ega müristanud, siis ei olnud ma väga hirmul ka seekord. Aga poodides olid riiulid tühjad, bussiliiklus seisati, koolid olid kinni, osadel poodidel ja söögikohtadel olid akendel teibiga ristid ja kirjad, et avavad taas, kui ilm on parem jälle. Reaalsus oli aga see:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar