Surfamine ja elu

Kuna mu must-do listis oli kindlal kohal surfamise proovimine/õppimine, siis tegime selle asja täna ka ära. Eile linnas ringi trippides saime tuttavaks ühe California surfariga, kellega täna Waikiki rannas kokku saime. Rentisime lauad ja hakkasime usinalt pihta. Eemalt vaadates tundub see ikka paljuuupaljuuu kergem. Püsti seismisest laual ei saa veel küll rääkida. Aga Ian oli hea õpetaja ja aitas meil laineid püüda. Päris epic oli, kui sain hea laine kätte ja hoog oli sees, aga olime rannale üpris lähedal ja järsku hakkasid inimesed vastu tulema. Ma ei osanud midagi teha ega pidurdada ka veel. Üks hetk sõitsin lihtsalt inimestest üle. Selle poisi nägu oli lihtsalt priceless, kui ta nägi mind lauaga täpselt enda suunas kimamas ja mu näost oli näha, et sorry, aga mul ei ole muud valikut. Poiss võttis ninast kinni, sukeldus vee alla ja ma sõitsin lihtsalt üle tast randa välja ja otse liiva sisse. Inimesed said parajalt showd ikka rannas ja näitasid innustavalt pöialt. Ülicool oli ikka vaadata, kuidas reaalsed surfarid meil kõrval laineid püüdsid ja ise proovida ka hakkama  saada. Kindlasti ei jää tänane viimaseks korraks. Ainult et jalad, küünarnukid ja muud ihuliikmed olid pärast nii ära hõõrutud, et valutasid ikka tükk aega veel. Aga küll taastume ja proovime uuesti :) Üldse on siin igasugu vigastused kerged tulema, täna avastasin ka talla alt valusa haava, jalale toetada on üpris valus. Ookeanis läheb vesi kiiresti sügavaks ja siis on vesi jälle põlvini ja all põhi väga kivine. Kindlasti oli eriti hea mõte eile öösel igasugu lampides kohtades vette hüpata. Sealt siis need haavad ka.

Esimene surfamine

Eile käisime Diamond Headis ka ära. See on siin üks peamisi turistikohti. Tegemist on vulkaanilise mäestikuga, mis asub põhimõtteliselt meie maja taga, aga päris otseteed pidi sinna ei lähe ja niisiis asusime teekonnale. Me Anniga oli grupist mahajääjad ja hädaldasime aind, kuidas me ei jõua. Ma ei tea, mis siis veel saab, kui me päris matka ette võtame, kuna sinna otsa ronimisega saavad hakkama isegi vanurid ja väikelapsed. Korralik tee ja käsipuud on olemas, seega midagi ohtlikku ega ekstreemset see ei ole. Vaade oli ülevalt muidugi väga ilus ja kodu paistis ka täitsa kätte ära. Tagasiteel püüdsime Uku ja Anniga pilukate bussi hiilida korduvalt, aga minema aeti kogu aeg kurat. Vähemalt sai koduteel mõned pomelod rotti lastud. Vajavad rõdul veidi küpsemist aind. Eelmistel päevadel oleme päris palju mangosid ka kaasa vedanud omale. Mõnus, kui küpsed puuviljad kohe võtta on.

Osa korterikaaslasi Diamond Headil

Vaade Diamond Headilt

Tasuta puuviljad :D

Eile õhtul käisime veel teiste eestlaste juures rannas ja vedelesime veitsa mingi suvalise hotelli basseini ääres. Teel koju hüppasime ka naabermaja basseinist läbi ja istusime nende aias. Tööd meil ei ole, aga vähemalt on fun siin. Peaks vb rohkem selle tööotsimisega ka tegelema, mitte ainult huiamist mängima korteris. Rekord siiamaani on 8 tundi järjest. Päris hasarti tekitav kaardimäng on :D Täna üritasime kuhugi kose juurde ka minna oma korterirahvaga, aga üks hetk olime lihtsalt lost linnas ja otsutasime poest järgmisete päevade toidukraami varuda. Nagu ameeriklastele kohane, siis väljusime sealt miljoni kilekotiga ja 170 dollarilise tsekiga. Läksime taksoga koju nagu ikka, laulsime Bryan Adams - Heaven. Aga tõepoolest we are in heaven siiin. Kõik on äge ja chill. Joome oma maailma parimat mojitot ja naudime elu.

Teel rannast koju

Turnida mulle meeldib