Summer in Hawaiian paradise: Teekond paradiisi

Olen lõppude lõpuks jõudnud kohale meie lõppsihtpunkti – Honolulusse. Reis algas Tlnas 4. juuni õhtul ja kohale jõudsime kohaliku aja järgi 6. juuni õhtul. Reisi kestuseks kujunes 60 tundi. Oleks võinud ka 26 vms tunnise lennu võtta, aga selle lennu saime vähemalt 100 euri soodsamalt ja lisaks ka Amsterdamis ringi trippida. Õnneks sujus terve teekond siia ülihästi.

Esimeseks sihtpunktiks oli Amsterdam, kus kahe lennu vahele jäi 21 tundi. Jõudsime küllaltki hilja kohale. Ilmaga ei vedanud, sest väljas oli üpriski külm ja vihma ladistas. Siiski oli päris huvitav ringi vaadata. Sain oma silmaga näha kurikuulsat Punaste Laternate tänavat ja käisime Peekshowd vaatamas, mis on vist kõige veidram asi, mis ma kunagi teinud olen. Kes Amsterdamis ise käinud ja näinud, see teab :D Kes pole, siis võib ise lähemalt küsida mu käest. Ööbimiskoha leidsime Anni sõbranna Kadri sõbra juures. Siinkohal suuursuuuuur tänu Renele ja Mihklile meie võõrustamise ja linna tutvustamise eest. Järgmisel hommikul jõudsid ka Igor ja Paju kohale, kellega edasi ülejäänud tripi tegime. Ilm oli vahepeal paremaks muutunud ja saime mõnusalt ringi vaadata linnas. Käisime Madame Tussauds vahakujude muuseumis, kus oli päris palju erinevaid kuulsusi koos, keda väga tõetruult järele tehtud. Külastamata ei jäänud ka kohalikud coffee shopid.

Edasi suundusime Minneapolisse, kuhu jõudsime alles õhtul ja seal tuli meil veeta 16 tundi. Algselt plaanisime selle aja mööda saata lennujaamas, aga lõppude lõpuks võtsime siiski hostelis toa. Tagantjärgi mõeldes oli see väga õige otsus, saime korralikult magada, pesta ja hommikust anti ka süüa.

Minneapolise lennujaamas

Reisiseltskond

Minneapolise hostel, mis osutus oodatust paremaks

Väheke tervisliku hommikusöök lõpuks

Minneapolisest viis lend edasi Honolulusse, vahepeatusega LA-s. Kui eelmine 9-tunnine lend oli üpriski mugav ja möödus üllatavalt kiiresti, siis viimane lend venis päris kaua. Väsimus võttis võimust ja magada oli üpris ebamugav. Siiski jõudsime lõpuks oma koju. Korter on ülimõnus ja kodune. Asub Waikiki rannast küll kuskil 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel, aga piirkond on väga mõnna ja päris uskumatu siiani, et kohal oleme. Õhtul otsustasime sööma minna ning tee peal pakuti juba tööd ka. Mingi mees pidas auto kinni, küsis, kas me oleme Eestist ja pakkus flaierijagamise tööd. Ütles, et tal iga aasta eestlased olnud ning andis oma visiitkaardi. Edasi käisime ikka ujumas ka ära. Vesi on ülisoe ja samas ka ülisoolane.

Esimene lend elus

Netti hetkel meil korteris pole veel ja netti saamegi praegu ainult Starbucksis v mõnes muus sarnases kohas. Ilmselt varsti saame neti ka sisse ja siis juba kergem tööd otsida ja blogi kirjutada. Ahjaa, meil on võimalus ka maja katusel käia, kust on ülihea vaade mägedele ja linnale. Ühesõnaga kõik on ülichill siin, palmid ja värgid :D
Täna saime siiski neti ka korterisse, seega saab hakata skype'ima ja blogima tihedamini ikka. Varsti suundumegi selle mehega kokku saama, kes tööd pakkus. Eks näis siis.
Aloha!